Keskerakonna Riigikogu valimiste teleklipp

Kui sulle AITAB tööpuudusest, hindade tõusust ja madalatest pensionitest, siis vali KESKERAKOND!

Priit Toobal: Hambutu Eestimaa

End pühapäeva hommikupoolikul Interneti vahendusel uudistega kurssi viies külastasin ka Õhtulehe veebiväljaannet, kus üks pealkiri eriti mu pilku köitis – “Elage hammasteta – riik peseb käedpuhtaks”. Esmapilgul eeldasin, et tegemist võib olla mingi ülespuhutud kõmu-uudisega, kuid edasi lugedes ja süvenes selgus selle tõeline traagilisus ja kurbloolisus.
Nimelt on üks 57 aastane mees (loos nimetati ta Alariks) kaotanud igemehaiguse parodontiidi tõttu peaaegu kõik hambad. Haigus on arenenud nii kaugele, et laenurahaga ostetud proteesidki ei seisa enam suus. Alari uued proteesid läheksid maksma paar tuhat eurot – seda raha pole tal aga kusagilt võtta. “Ta räägib susinal ja saab süüa vaid vedelat toitu,” kirjutab Õhtuleht. Tartu Ülikooli stomatoloogiakliiniku emeriitdotsendi sõnul on juba kaua räägitud, et hambaravi hüvitus on väga vajalik.“Hammasteta inimese mure pole ainult selles, et ta ei saa korralikult süüa ja inetu hammasteta suu mõjub psüühikale. Hambutus avaldab mõju ka inimese maole ja soolestikule,” vahendab Õhtuleht emeriitdotsendi sõnu. Haigekassa esindaja sõnul ei mahu Alari juhtum kuidagi kompenseeritavate alla, erandeid teha ei saa, ning soovitab pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.
Seda lugu iseloomustab tõepoolest hästi “elage hammasteta” – kui raha pole, siis on see su enda probleem. Eriti viimase nelja aastaga on Eesti juhitud just seesuguse ühiskonna poole, kus rahakoti paksus määrab ka riigi suhtumise inimesse. Oleme küll Euroopa Liidus ja loeme end tihti Põhjamaade hulka, kuid selline käitumine viib meid seal tunnustatud inimkesksest ühiskonnast üha kaugemale. Täpsuse huvides tuleb siiski mainida, et 300 kroonist hambaravihüvitist saavad taotleda 63 aastased ja vanemad ning 450 kroonist hüvitist rasedad ja alla aastase lapse emad. Kord kolme aasta jooksul hüvitatakse 63 aastastele ja vanematele 4000 krooni proteeside maksumusest. 300 kroonine hüvitis 19 – 62 aastastele kaotati 2008. aastal valitsuse poolsete kärbetega.
See kärpeotsus tundus ilmselt küll hea ja lihtne viis raha kokku hoidmiseks, kuid tulemus läheb riigile kordades rohkem maksma. Peab mainima, et Eestis on riikliku kindlustuse osa hambaravi eest maksmisel Euroopa Liidu riikidest kõige väiksem. Nii ongi inimestelt võetud võimalus tasuta kord aastas hammaste seisukorda kontrollida lasta (teatavasti kattis 300 kroonine hüvitis just kontrolli maksumuse). Kontrollis mitte käimine ja teadmatus võib aga kergesti lõppeda mõne teise ja kümnetes kordades kallimat ravitava haigusega – just nagu Alari puhul.
Tegutsemine haiguste ennetamise nimel on väga oluline, sest just hea tervis on üheks võtmeks täisväärtusliku elu elamisel. Toome sisse ka majandusliku teguri: vähem haigeid tähendab vähem raha kulutamist raviteenustele; rohkem terveid inimesi tähendab rohkem töötegijaid ja seeläbi riigile suuremaid maksutulusid. Just seepärast ongi Keskerakond võtnud haiguste ennetamise oma valimisprogrammi tervishoiu poliitika oluliseks osaks. Sealt võib muuhulgas ka leida hambaravihüvitise taastamise ja selle tõstmise 195 euroni (ca 3050 kroonini) kolme aasta jooksul. Lisaks tuleb luua omavalitsustele täiendavaid võimalusi hambaravi toetamiseks ning pakume välja võimaluse kasutada hambaravis kogumiskontot. Tuleb tõdeda, et hambaravi ei ole odav teenus ning mõnikord võib ühe suu ideaalselt korda tegemine maksma minna mõne inimese aastapalga. Minu teada ei kata ühegi riigi valitsus kõigi kodanike hambaravi täies ulatuses, kuid ometi on riigi osalus kõigis teiste Euroopa Liidu riikides Eesti omast suurem. Tekib õigustatud küsimus – kui palju me oma inimestest hoolime? Kui palju maksab Eesti inimeste tervis?
Lähenevad Riigikogu valimised annavad meile võimaluse hääletada riiki juhtima Keskerakond, mis keskendub inimkesksele poliitikale ja reaalselt aitab. Lihtne on pugeda rahanumbrite taha ja öelda, et riigi kulutuste koomale tõmbamine on meie edu võtmeks, kuid mis kasu on Eesti inimestel rahandusministri auhindadest ja ordenitest kui elukvaliteet on vilets? Kui pole enam hambaidki suus ja raha nende parandamiseks samuti mitte. Neile inimestele ei lähe korda auhinnad ja teenetemärgid, vaja on riiki ja valitsust, mis suudab, oskab ja tahab oma kodanikke aidata. Tervise arvelt ei tohi kokku hoida! Ma usun, et väga palju valijad lasevad hääletuskasti sedeli, mis viib meid rahakesksest ühiskonnast inimkeskse ühiskonna juurde. Valijad tahavad riiki, mis põhineb Põhjamaisel solidaarsusel ja annab sotsiaalsed garantiid, mitte ei võta neid järjest vähemaks.
Selle kirjatöökäigus mõtlesin, kuidas leida aga kiiret ja alternatiivset leevendust Alarile ning teistele inimestele, kes on just praegu sarnase probleemiga kimpus. Mure on ju tõsine – olgu pealegi, et diskrimineerimine on keelatud, aga hammaste puudumine muudab suhtlemise ebamugavaks, ja tuleb tunnistada, et ka ebameeldivaks. Nii võib selle probleemi küüsi sattunu kaotada töö, sõbrad ja tuttavad ning täiesti heituda. Aga abi pole loota kusagilt, sest riik peseb käed puhtaks.
Niisiis on minu ettepanek koguda Alari jaoks korjanduse käigus raha, et ta saaks oma hambad korda. Ja sellest järgmine samm võiks olla heategevusliku ühingu loomine, mis annetuste abil aitab toetada inimeste hambaravi. Nende, kel seda hädasti tarvis ja ise kuidagi toime ei tule. Mina olen küll nõus sinna fondi annetama. Aitame inimesi, sest meile aitab hambutust Eestimaast!

Enn Eesmaa: Otse ja omadega

Kuulun nende inimeste hulka, kes loengutest ja monoloogidest rohkem hindavad dialooge, otsekontakte inimestega. Pooldan silmast silma rääkimist ja võimalust ükskõik, mis teemal asju arutada. Olen niiviisi harjunud oma teleajakirjaniku intervjuude - aastaist peale, mil olin tuhandetes kodudes vaata, et peretuttav, mis sest et vaid ekraanilt. Mulle on tänaseni harjumuspärane suhtuda kõigisse inimestesse ühtemoodi lugupidava tähelepanuga, sest aastakümneid kutsusin teid headeks, tihti koguni kalliteks vaatajateks. Minu jaoks polnud see pelk sõnakõlks või viisakas vormitäide. Seepärast pean ennast tänagi pisut ebatüüpiliseks poliitikuks, sest mul on raske oma oponentide ja poliitiliste vastaste suhtes vaenulik olla. Nii mõnelgi kukub see sootuks paremini ja vihasemalt välja. See ei tähenda, et ma tihti nõustun kõigi ideede või ettepanekutega, mis välja käiakse. Ma lihtsalt püüan oma seisukohti argumenteeritult kaitsta, mulle ebasobivaid ideid kritiseerida ning Riigikogu suures saalis hääletada nii, nagu mulle õigem tundub. Mulle ei meeldi tigedad ja läbinähtavalt omakasumaiad inimesed. Sellistel on üsna raske poliitikas kaua ja edukalt vastu pidada, sest nad kipuvad üksi jääma. Suhtlemise hõlbustamiseks püüan tänagi e-kirjade asemel rohkem inimestega otse näost näkku suhelda, eriti kui tegemist on olulise teema või küsimusega. Kui kokku saada pole võimalik, räägin meelsasti vähemasti telefoni teel, et kohe saaks nõustuda, või vastu vaielda. Teise inimese hääletoonist, rääkimata kehakeelest saab ju nii palju välja lugeda ka siis, kui otsesõnu ei öeldagi.
  Just ennekõike uute suhtlemisvõimaluste pärast olen väga rahul, et neil valimistel kandideerin Järva- ja Viljandimaal. Nii saan tuttavaks paljude uute inimestega, näha ja kuulda seda, mis rahvale nendes maakondades, valdades, linnades ja külades muret ja ka rõõmu valmistab. Millest räägivad pereisad ja – emad, töökad või töötud mehed ja naised, nende lapsed, tuttavad ja naabrid. Oluline on seegi, millest nad ei räägi, sest olen harjunud inimesi tähelepanelikult ja heatahtlikult kuulama. Nende valimiste eel olen erakordselt palju saanud uut teada, või kinnitust kunagistele teadmistele. Seega targemaks. Hindan kohtumiste juures ennekõike inimeste võimet teda huvitavatest teemadest asjalikult ja liigsete emotsioonideta rääkida. See loob eelduse konstruktiivseks dialoogiks ning sageli kujundab kohalike teemade kaudu poliitiku seisukohti üldriiklike ja rahvusvaheliste küsimuste üle otsustamisel. Selle eest südamlik tänu kõigile, kellega nende valimiste eel olen kohtunud ning veel kohtuda jõuan. Eduka valimistulemuse korral olen aga kindel, et minu professionaalne huvi ja tähelepanu Järva- ja Viljandimaa elu ja inimeste vastu üksnes süveneb.

Priit Toobal: Rahvusringhäälingu lipulaev jälle valimisvõitluses

Rahvusringhäälingu lipulaeva Pealtnägija "parimate" traditsioonide kohaselt avaldati valimiskampaania tipul lugu, milles soovitakse jätta muljet justkui Tallinna Linnavolikogu esimees Toomas Vitsut oleks annetanud Liibüaga seotud laevaärist tekkinud tulu Keskerakonnale. Uuriv ajakirjanik pole aga näinud seost väidetavat relvavedu teostanud laeva omaniku Arti Arakase ja Reformierakonna vahel. Ometi on isegi avalikest allikatest hästi teada, et Arakas on olnud läbi pikkade aastate Reformierakonna peasponsor.

Huvitav on ka Indrek Raudse (IRL) poolt Liibüas äritegevuse taunimine. 2004. avas meie tähtis liitlane kõigil rinnetel Tony Blair seni paariariigi staatuses olnud Liibüaga äri tegemiseks kõik väravad. Ma tõesti ei mäleta, et ametlik Eesti või ka IRL oleks Blairi ja Suurbritannia toonast tegevust kuidagigi tauninud.

Kui rääkida selle valimiskampaania käigus kõige aktuaalsemast relvaveost, siis seostub see muidugi Isamaa siseringi kuuluva ja praegugi Roheliste nimekirja tipus kandideeriva Eerik Niiles Krossi ning Arctic Sea kaaperdamislooga. Kas Liibüa motiivi sissetoomisega soovitakse pilti veelgi hägustada?

Ka ajakirjandus on muutunud ikka päris naeruväärseks: kui jõulude ajal üritati Keskerakonda uputada bõliinadega Vene rahast, siis seda laimu ei uskunud Eestis keegi ja Keskerakonna reiting hakkas hoopis tõusma. Nüüd siis püütakse Keskerakonda torpedeerida juba Moammar Gaddafiga lootuses, et leidub lollikesi, kellele see mõjub. Ootan juba põnevusega, kas enne valimisi jõuab õukonnameedia paljastada ka Keskerakonna, Kim Jong-ili ja Mahmoud Ahmadinejadi ühisprojektid...

Enn Eesmaa: Egiptuse töö

„Anton Tšehhovi teostes, näiteks „Sahhalini saares" on mõnigi kord juttu Egiptuse tööst, mis tollal tähendas mastaapset ettevõtmist, mille positiivses tulemuses oli vähevõitu lootust. Nüüd, tublisti rohkem kui sajand hiljem tuleb Egiptuse töö ette võtta egiptlastel endil ning selle tulemusest sõltub suuresti kogu selle rahutu regiooni, kui aga silmas pidada Egiptuse seotust naftaga,  siis kogu maailma stabiilsus. Seepärast tasub pidevalt jälgida maailma liidrite seisukohti ja nende muutumisi. USA president Barack Obama panustab ootuspäraselt vabadele ja õiglastele valimistele ning tahaks näha uuenevat Egiptust juhtimas reageerimisvõimelist esindusvalitsust. Selge on see, et vanaviisi enam edasi minna pole võimalik. Sellest on aru saanud ka Egiptuse veteranpresident Hosni Mubarak ise. Kavala ja kogenud riigipea lubadust sügisestel valimistel enam mitte kandideerida ei võta siiski paljud üleliia tõsiselt. Kairo Tahriri väljakul jätkuvad vihased ja kahjuks ka verised kokkupõrked, mida, ülemäärast jõudu seni kasutamata tõkestavad armeeüksused. Võimalikeks ennetähtaegseteks valimisteks oleks Egiptuse mitmetahulisest opositsioonist paraku kõige paremini valmis USA-d karmilt kritiseeriv äärmusliikumine Moslemivennaskond, kelle võimalusi rohkendab ülemaaliselt tegus organisatsioon. Sellest on teadlik ka tänane valitsus, kelle esindajad pidasid osade opositsioonierakondade liikmetega ametlikke läbirääkimisi. Läbirääkimislaua taha kutsuti ka Egiptuses keelatud Moslemivennaskonna esindajad. Aeg annab arutust, kas Egiptuse põhiseaduse uuendamist ette valmistavast kogust saab asja või kasvavad tänavarahutused kodusõjaks, mille tulemust ei saa pidada Egiptuse töö soovitavaks lõpuks."

Ülle Lumi: Täna nägin taas tükikest Eestimaast

Jah, tõesti nägin ja mitte ühte vaid päris mitut tükikest.

Nägin koduküla, kuhu entusiastlik koolijuht Eili Rohtla, muide linnatüdruk, on loonud areneva Ämmuste kooli.  Selgituseks: 28. jaanuaril avati rekonstrueeritud vana koolimaja, mida minu vanemad tundsid Kõva kooli nime all. Sellest rääkis pikemalt taasavamisel viibinud tele-ja filmimees, “Õnne 13” külalugude režiimeister Tõnis Kask. Vanameister ja põline mulk kinkis Ämmuste koolile toonase koolijuhi, vana Laossoni aegse koolipildi koos tema poegade Ärni ja Maksiga ning paljude möödunud sajandi algusaastatel Kõva kooli, loe tänase Ämmuste kooli lastega,  sh ka siinkirjutaja ja tema abikaasa ema ja tädidega. Jah, tänase nimega Ämmuste, endine rahvasuus tuntud Kõva kool on õnnelik õppeasutus, keda ei heiduta tüüpilisele maakoolile omane õpilaste puudumise tõttu eesootav väljasuremise oht. Siin õpivad erivajadustega lapsed ja kooli saamiseks on järjekord. Meie muutuv elulaad on andnud võimaluse sellel koolil olla jätkusuutlik ja õnnelik. Õnneks pole ju palju vaja, enamjaolt aitab säravate silmade, sooja südame ning tugeva tahtega julgest juhist., kes loob visiooni ja organisatsioonikultuuri vundamendi-ühised väärtused. Silluseks on aukartust äratav 185-aastane ajalugu, mida tsementeerib tänapäevane  edulugu ning kunagiste vilistlaste nostalgiline toetus. Kummaline, aga endised lõpetajad, kellest enamus on auväärses eas inimesed, ei sarnane tiivutute lindudega. Võib-olla nemad kannavadki endas noore naispastori poolt uue koolimaja sisseõnnestamisel lausutud kolmainumat: usku, lootust, armastust. Just sellepärast ehk ongi kõik kooliaastapäevad nii rahvarohked, et loodetakse taaskogeda toonase kooli-ja külaelu nostalgilist usu, lootuse ja armastuse hõngu. Tänasest materiaalse heaolu mõõtühikust SKT-st ei teadnud rääkida selleaegses külas keegi; ka viie rikkama riigi hulka saamisest ei unistatud, sest kuulumine nõukogude liidu vabariikide  ühendusse, välistas vabameelsuse. Aga kodud hoiti korras ilma pangalaenu ja Kredexi abita ning laste suvevaheajal töölkäimist ei reguleerinud tänane Töölepingu seadus.  Toimis looduslik loomulik elulaad, mis toetus inimeste töökusele, hoolivusele ja külasisestele suhetele. Rõõmu ja lastekilkeid jagus igasse õuenurka, vaatamata sellele, et raskele päevatööle kolhoosipõllul järgnes teine tööpäev isiklikus majapidamises. Kodus olid vanavanemad, kes hoidsid lapselapsi ning katsid laua töölt tulijatele. Lapsed ei rääkinud koolivägivallast ning täiskasvanud ei kirjutanud töökiusamisest. Ei taha ülistada kolhoosiaega ega toonast agraarmajandust, vaid inimestevahelisi sidemeid, lähisuhteid ja ühtehoidmistunnet.

Ja nüüd teine pildike tänasest külaelust, talumajandusest ning noore mehe eneseotsingust. Lugu avanes telefonivestlusest sama päeva õhtupoolikul.

Noormehe nimi on Kalmer.  Ta on kolmekümnendasse jõudev noor, sportliku välimusega, tervisest pakatav  Eesti Vabariigi kodanik, kes on lõpetanud gümnaasiumi, töötanud piirivalves, lahkunud sajandivahetusel parema elu otsingul Eesti riigist, töötanud mõned aastad Iirimaal talujuhina ning naasnud taas kodumaale usus, et Eesti vajab haritud põllumehi. Tõsi, oma osa selles tagasitulekus etendas ka armastus, mis paraku jahenes, kuna väljavalitu unistuseks oli elada pealinnas, aga Kalmer ei tahtnud olla tüüpiline Lõuna-Eesti noormees, kes buumiajal Tallinnasse ja hiljem Soome ehitama läheb. Ta uskus endiselt, et kõikjal Eestimaal on vaja haritud põllumehi. Noormees täiendas ennast teraviljakasvatuses ja loomapidamises ning sai Olustverest asendustaluniku kutse. Süsteem, mida Soomes pakutakse lausa sotsiaalabina,  on siinsetele kohalikele omavalitsustele üle jõu käiv ja käivitub kaootiliselt. Asendusteenistusest unistav maahingega noormees tegi mitu aastat rasket talutööd,  kiikas silmanurgast kõrgkoolis õppivat peretütart ja oli peaaegu kindel suure kirjaniku sõnades: “Tee tööd, siis tuleb ka armastus”. Astus möödunud suvel Antsla laadal Reformierakondagi, sest tahtis kindel olla. Tagantjärgi arvab, et võib-olla ihaldas hoopiski seda ilusat õhupalli, mida ilma avalduse kirjutamiseta kätte ei saanud. Tont sellega. Täna on talu hääbumas,  laenurahaga soetatud masinad oksjonil ja Kalmer tuleviku osas nõutu. Noormeest pahandab kõige rohkem meedias räägitu, et Eestis on puudu kvalifitseeritud tööjõust. Tema ütleb, et tegelikult pole tasakaalus kvalifitseeritud tööjõu nõudlus ja oskustöölistele makstava tasu suurus. Kalmer saadab oma CV koos  motivatsioonikirjaga kõikjale Eestis. Saab ka tööpakkumisi, aga palka, mis aitaks maksta korterilaenu, osta bensiini päevinäinud autole, viia väljavalitu vahelgi pealinna kaubakeskustesse ja õhtul pidutsema, ei pakuta. Probleem on valusamgi, sest Lõuna-Viljandimaal, kust  Kalmer  lahkuda plaanib, on tööpuudus sedavõrd  suur, et miinimumtasu eest töö leidjale ei tule mõttessegi protestida selle vastu, et peab töötama tervelt kolm aastat, et ühe aasta pensionistaaži saada.

Kalmer on peaaegu otsustanud – teda ei motiveeri  elu Eestimaal.

Ai-ai-ai, õhtuhämaruses nägin kolmandatki  tükikest Eestimaast. Tallinna poolt vurasid linna suured ja uhked sõidukid. Loendada jõudsin: Audi Q7 4,2 TDI; Toyota Land Cruiser Executive;  Mercedes-Benz 63AMG; Nissan Micra 1,3; Infiniti QX 56. Taevas appi, kuidas see  jõuetu putukana tunduv  punane väikeauto nende automaailma  herakleste jõuparaadi ära eksis. Kujutan, kuidas seda punast “ratastega seljakotti” jalgujäämise eest kiruti. Hea, et viimane  pahameelest aru sai ja Maxima poe ette keeras. Näe veel üks, seekord BMV X6.

Ei teagi kohe, mis arvata.

Aitab! On aeg! Uus algus! Võid kindel olla! Sinu kindel võit! Äkki ongi neil kõigil õigus! Aitab, lähen valima.

Priit Toobali valimismeeskonna väljasõidud Järva- ja Viljandimaal

Priit Toobali valimismeeskond tutvustab Priit Toobalit ja tema seisukohti eelseisvatel valmistel Järvamaa ja Viljandimaa inimestele. Loomulikult kuulatakse ära kohalike elanike mured ja pakutakse omalt poolt lahendusi.

09.02.2011 Türi linn – Paide linn – Väätsa vald – Paide vald – Koigi vald – Imavere vald
10.02.2011 Saarepeedi – Suure-Jaani – Kõo -  Kolga-Jaani – Pärsti
12.02.2011 Viljandi – Viiratsi – Tarvastu – Paistu
13.02.2011 Halliste – Abja – Karksi – Kõpu - Mõisaküla