Jah, tõesti nägin ja mitte ühte vaid päris mitut tükikest.
Nägin koduküla, kuhu entusiastlik koolijuht Eili Rohtla, muide linnatüdruk, on loonud areneva Ämmuste kooli. Selgituseks: 28. jaanuaril avati rekonstrueeritud vana koolimaja, mida minu vanemad tundsid Kõva kooli nime all. Sellest rääkis pikemalt taasavamisel viibinud tele-ja filmimees, “Õnne 13” külalugude režiimeister Tõnis Kask. Vanameister ja põline mulk kinkis Ämmuste koolile toonase koolijuhi, vana Laossoni aegse koolipildi koos tema poegade Ärni ja Maksiga ning paljude möödunud sajandi algusaastatel Kõva kooli, loe tänase Ämmuste kooli lastega, sh ka siinkirjutaja ja tema abikaasa ema ja tädidega. Jah, tänase nimega Ämmuste, endine rahvasuus tuntud Kõva kool on õnnelik õppeasutus, keda ei heiduta tüüpilisele maakoolile omane õpilaste puudumise tõttu eesootav väljasuremise oht. Siin õpivad erivajadustega lapsed ja kooli saamiseks on järjekord. Meie muutuv elulaad on andnud võimaluse sellel koolil olla jätkusuutlik ja õnnelik. Õnneks pole ju palju vaja, enamjaolt aitab säravate silmade, sooja südame ning tugeva tahtega julgest juhist., kes loob visiooni ja organisatsioonikultuuri vundamendi-ühised väärtused. Silluseks on aukartust äratav 185-aastane ajalugu, mida tsementeerib tänapäevane edulugu ning kunagiste vilistlaste nostalgiline toetus. Kummaline, aga endised lõpetajad, kellest enamus on auväärses eas inimesed, ei sarnane tiivutute lindudega. Võib-olla nemad kannavadki endas noore naispastori poolt uue koolimaja sisseõnnestamisel lausutud kolmainumat: usku, lootust, armastust. Just sellepärast ehk ongi kõik kooliaastapäevad nii rahvarohked, et loodetakse taaskogeda toonase kooli-ja külaelu nostalgilist usu, lootuse ja armastuse hõngu. Tänasest materiaalse heaolu mõõtühikust SKT-st ei teadnud rääkida selleaegses külas keegi; ka viie rikkama riigi hulka saamisest ei unistatud, sest kuulumine nõukogude liidu vabariikide ühendusse, välistas vabameelsuse. Aga kodud hoiti korras ilma pangalaenu ja Kredexi abita ning laste suvevaheajal töölkäimist ei reguleerinud tänane Töölepingu seadus. Toimis looduslik loomulik elulaad, mis toetus inimeste töökusele, hoolivusele ja külasisestele suhetele. Rõõmu ja lastekilkeid jagus igasse õuenurka, vaatamata sellele, et raskele päevatööle kolhoosipõllul järgnes teine tööpäev isiklikus majapidamises. Kodus olid vanavanemad, kes hoidsid lapselapsi ning katsid laua töölt tulijatele. Lapsed ei rääkinud koolivägivallast ning täiskasvanud ei kirjutanud töökiusamisest. Ei taha ülistada kolhoosiaega ega toonast agraarmajandust, vaid inimestevahelisi sidemeid, lähisuhteid ja ühtehoidmistunnet.
Ja nüüd teine pildike tänasest külaelust, talumajandusest ning noore mehe eneseotsingust. Lugu avanes telefonivestlusest sama päeva õhtupoolikul.
Noormehe nimi on Kalmer. Ta on kolmekümnendasse jõudev noor, sportliku välimusega, tervisest pakatav Eesti Vabariigi kodanik, kes on lõpetanud gümnaasiumi, töötanud piirivalves, lahkunud sajandivahetusel parema elu otsingul Eesti riigist, töötanud mõned aastad Iirimaal talujuhina ning naasnud taas kodumaale usus, et Eesti vajab haritud põllumehi. Tõsi, oma osa selles tagasitulekus etendas ka armastus, mis paraku jahenes, kuna väljavalitu unistuseks oli elada pealinnas, aga Kalmer ei tahtnud olla tüüpiline Lõuna-Eesti noormees, kes buumiajal Tallinnasse ja hiljem Soome ehitama läheb. Ta uskus endiselt, et kõikjal Eestimaal on vaja haritud põllumehi. Noormees täiendas ennast teraviljakasvatuses ja loomapidamises ning sai Olustverest asendustaluniku kutse. Süsteem, mida Soomes pakutakse lausa sotsiaalabina, on siinsetele kohalikele omavalitsustele üle jõu käiv ja käivitub kaootiliselt. Asendusteenistusest unistav maahingega noormees tegi mitu aastat rasket talutööd, kiikas silmanurgast kõrgkoolis õppivat peretütart ja oli peaaegu kindel suure kirjaniku sõnades: “Tee tööd, siis tuleb ka armastus”. Astus möödunud suvel Antsla laadal Reformierakondagi, sest tahtis kindel olla. Tagantjärgi arvab, et võib-olla ihaldas hoopiski seda ilusat õhupalli, mida ilma avalduse kirjutamiseta kätte ei saanud. Tont sellega. Täna on talu hääbumas, laenurahaga soetatud masinad oksjonil ja Kalmer tuleviku osas nõutu. Noormeest pahandab kõige rohkem meedias räägitu, et Eestis on puudu kvalifitseeritud tööjõust. Tema ütleb, et tegelikult pole tasakaalus kvalifitseeritud tööjõu nõudlus ja oskustöölistele makstava tasu suurus. Kalmer saadab oma CV koos motivatsioonikirjaga kõikjale Eestis. Saab ka tööpakkumisi, aga palka, mis aitaks maksta korterilaenu, osta bensiini päevinäinud autole, viia väljavalitu vahelgi pealinna kaubakeskustesse ja õhtul pidutsema, ei pakuta. Probleem on valusamgi, sest Lõuna-Viljandimaal, kust Kalmer lahkuda plaanib, on tööpuudus sedavõrd suur, et miinimumtasu eest töö leidjale ei tule mõttessegi protestida selle vastu, et peab töötama tervelt kolm aastat, et ühe aasta pensionistaaži saada.
Kalmer on peaaegu otsustanud – teda ei motiveeri elu Eestimaal.
Ai-ai-ai, õhtuhämaruses nägin kolmandatki tükikest Eestimaast. Tallinna poolt vurasid linna suured ja uhked sõidukid. Loendada jõudsin: Audi Q7 4,2 TDI; Toyota Land Cruiser Executive; Mercedes-Benz 63AMG; Nissan Micra 1,3; Infiniti QX 56. Taevas appi, kuidas see jõuetu putukana tunduv punane väikeauto nende automaailma herakleste jõuparaadi ära eksis. Kujutan, kuidas seda punast “ratastega seljakotti” jalgujäämise eest kiruti. Hea, et viimane pahameelest aru sai ja Maxima poe ette keeras. Näe veel üks, seekord BMV X6.
Ei teagi kohe, mis arvata.
Aitab! On aeg! Uus algus! Võid kindel olla! Sinu kindel võit! Äkki ongi neil kõigil õigus! Aitab, lähen valima.
Selline see elu meil Eestimaal juba on, kus ainuüksi sellised kolossaalsed lõhed tekitavad klassiviha ja vihkamise. Põline maamees on pahane, et mingil mehel on vaja nimodi eputamas käia ja näidata oma "edukust" uhke autoga. Samas X6-e mees arvab, et on tegija, ja kui vaja võib sõita kõigist maakatest üle - MINA OLEN TALLINNAST, MINA MAKSAN - mentaliteet on see edasiviiv jõud, mis sunnib üha rohkem investeerima välistesse väärtustesse.
VastaKustuta