Viimasel paaril aastal on meie tervishoius kuhjunud mitmeid probleeme. Põhipõhjuseks Haigekassa eelarvekärped, mille tulemuseks arstiabi ja ravimite vähene rahastamine ning nende kättesaadavuse halvenemine. Kõige valusamalt puudutab inimesi just arstirohtude kallinemine. Paljudel Eesti inimestel lihtsalt napib raha ravimite ostmiseks, sest pole tööd ja perede sissetulekud on langenud. Ravimid on tavainimese jaoks nii kallid, et paljud inimesed on sunnitud nende ostmisest üldse loobuma. Euroopa riikidest aitame inimesi ravimite ostmisel kõige vähem. Kui Eestis peavad inimesed ise maksma ravimite hinnast keskmiselt 43%, siis Euroopas keskmiselt 7%, Prantsusmaal 4%, Hollandis alla 1%. Maksame ravimite eest 6 korda rohkem kui ülejäänud eurooplased! Riskigruppidele - puuetega inimesed, kroonilised haiged, eakad -on ravimid hädavajalikud, sellest sõltub paljude inimeste tervislik seisund ja tihtipeale elus püsimine.
Veel pole hilja teha vajalikke ja õigeid otsuseid. See pole mingi poliitilise kähmluse teema, otsustest sõltuvad otseselt inimelud. Keskerakonna fraktsioon algatas seaduseelnõu, mille kohaselt alandatakse ravimite käibemaksu ja selle arvelt säästaks Haigekassa niipalju raha, et saaks kinni maksta vähemalt 90% laste ja eakate ravimite hinnast. Kahjuks hääletasid Reformierakonna, IRL-i ja Roheliste riigikogulased eelnõu juba esimesel lugemisel menetlusest välja seda sisuliselt arutamata.
Haigekassa on alustanud elanikele soodsamate ravimite tutvustamist. Tegemist on igati tänuväärt üritusega, kuna sageli ei pruugi patsient teadagi, et hirmkallile arstimile leidub taskukohasem alternatiiv. Paratamatult tekib aga küsimus - kas see on kõik, mida valitsussektor lähiajal tervisevaldkonnas plaanib teha? On tekkinud kahetsusväärne olukord, kus riik võtab tervishoiust raha välja, selle asemel, et seda juurde panna. Samas on Maailma Terviseorganisatsioon Eestile tungivalt soovitanud suurendada tervishoiu riiklikku rahastamist – vastasel juhul kukub meie tervishoiusüsteem kokku.
Viimase paari aastaga on arstiabi rahastamine teinud tõsise vähikäigu. Veel mõned aastad tagasi tehtud otsused tagasid ravijärjekordade lühendamise, hambaravi- ja hambaproteeside hüvitiste tõusu, haiglate kapitalikulude rahastamise riigieelarvest, medtöötajatele korraliku palgatõusu, haiglate investeeringute kasvu. Praeguste valitsuserakondade otsustega on arstiabi järjekorrad pikenenud, hambaravihüvitised kaotatud, kapitalikulud riigieelarvest kadunud, omaosalust hooldusravis tõstetud 3000 kroonini kuus, haigushüvitisi makstakse alates töövõimetuse neljandast päevast (varem teisest päevast) ja väiksemas määras. Inimeste omaosalus tervishoius on tõusnud selle piirini, kus alla keskmise sissetulekuga inimesed (70% eestimaalastest) ei jaksa välja osta ravimeid, maksta hooldusravi eest, rääkimata tasulise arstiabi ostmisest. Arvan, et just seda Reformierakond taotlebki. Nende jõukatel toetajatel on piisavalt raha, et ise osta arstabi ja ravimeid. Peaasi, et suurte tulude pealt võimalikult vähe maksu maksta! Enamusel Eesti inimestel aga puudub raha tervishoiuteenuste ostmiseks. Näiteks retseptiravimitest ostetakse viimasel ajal välja vaid 60%.
Kindlasti lootsid nii patsiendid, meditsiinitöötajad kui ka haiglad, et eelmistel aastatel kärbitud Haigekassa eelarve saab lisa, sest rahalised vahendid on ju Haigekassas olemas – reservides 3 miljardit krooni. Kahjuks tuleb kõigil pettuda. Valitsus jättis riigieelarves eraldamata seaduses sätestatud raha haiglate kapitalikuludeks, samuti pole eelarves ette nähtud seaduses lubatud määral kasutada varasematel aastatel Haigekassasse kogunenud vahendeid. Sotsiaalmaksust arstiabiks kogutud rahaga tasakaalustab valitsus riigieelarvet. Seda tehakse aga tervishoiu, ehk siis inimeste tervise arvel.
Eeltoodust võib teha vaid ühe järelduse – eesti inimesele on arstirohud ja ka arstiabi surmkallid. Loodan väga, et juba lähiajal mõistavad eeltoodud probleemide tõsidust ka praegu valitsevad otsustajad. Vastasel juhul ootavad meid tõsised tagajärjed – rahvastiku tervis halveneb veelgi.
„Anton Tšehhovi teostes, näiteks „Sahhalini saares" on mõnigi kord juttu Egiptuse tööst, mis tollal tähendas mastaapset ettevõtmist, mille positiivses tulemuses oli vähevõitu lootust. Nüüd, tublisti rohkem kui sajand hiljem tuleb Egiptuse töö ette võtta egiptlastel endil ning selle tulemusest sõltub suuresti kogu selle rahutu regiooni, kui aga silmas pidada Egiptuse seotust naftaga, siis kogu maailma stabiilsus. Seepärast tasub pidevalt jälgida maailma liidrite seisukohti ja nende muutumisi. USA president Barack Obama panustab ootuspäraselt vabadele ja õiglastele valimistele ning tahaks näha uuenevat Egiptust juhtimas reageerimisvõimelist esindusvalitsust. Selge on see, et vanaviisi enam edasi minna pole võimalik. Sellest on aru saanud ka Egiptuse veteranpresident Hosni Mubarak ise. Kavala ja kogenud riigipea lubadust sügisestel valimistel enam mitte kandideerida ei võta siiski paljud üleliia tõsiselt. Kairo Tahriri väljakul jätkuvad vihased ja kahjuks ka verised kokkupõrked, mida, ülemäärast jõudu seni kasutamata tõkestavad armeeüksused. Võimalikeks ennetähtaegseteks valimisteks oleks Egiptuse mitmetahulisest opositsioonist paraku kõige paremini valmis USA-d karmilt kritiseeriv äärmusliikumine Moslemivennaskond, kelle võimalusi rohkendab ülemaaliselt tegus organisatsioon. Sellest on teadlik ka tänane valitsus, kelle esindajad pidasid osade opositsioonierakondade liikmetega ametlikke läbirääkimisi. Läbirääkimislaua taha kutsuti ka Egiptuses keelatud Moslemivennaskonna esindajad. Aeg annab arutust, kas Egiptuse põhiseaduse uuendamist ette valmistavast kogust saab asja või kasvavad tänavarahutused kodusõjaks, mille tulemust ei saa pidada Egiptuse töö soovitavaks lõpuks."
Ülle Lumi: Täna nägin taas tükikest Eestimaast
Jah, tõesti nägin ja mitte ühte vaid päris mitut tükikest.
Nägin koduküla, kuhu entusiastlik koolijuht Eili Rohtla, muide linnatüdruk, on loonud areneva Ämmuste kooli. Selgituseks: 28. jaanuaril avati rekonstrueeritud vana koolimaja, mida minu vanemad tundsid Kõva kooli nime all. Sellest rääkis pikemalt taasavamisel viibinud tele-ja filmimees, “Õnne 13” külalugude režiimeister Tõnis Kask. Vanameister ja põline mulk kinkis Ämmuste koolile toonase koolijuhi, vana Laossoni aegse koolipildi koos tema poegade Ärni ja Maksiga ning paljude möödunud sajandi algusaastatel Kõva kooli, loe tänase Ämmuste kooli lastega, sh ka siinkirjutaja ja tema abikaasa ema ja tädidega. Jah, tänase nimega Ämmuste, endine rahvasuus tuntud Kõva kool on õnnelik õppeasutus, keda ei heiduta tüüpilisele maakoolile omane õpilaste puudumise tõttu eesootav väljasuremise oht. Siin õpivad erivajadustega lapsed ja kooli saamiseks on järjekord. Meie muutuv elulaad on andnud võimaluse sellel koolil olla jätkusuutlik ja õnnelik. Õnneks pole ju palju vaja, enamjaolt aitab säravate silmade, sooja südame ning tugeva tahtega julgest juhist., kes loob visiooni ja organisatsioonikultuuri vundamendi-ühised väärtused. Silluseks on aukartust äratav 185-aastane ajalugu, mida tsementeerib tänapäevane edulugu ning kunagiste vilistlaste nostalgiline toetus. Kummaline, aga endised lõpetajad, kellest enamus on auväärses eas inimesed, ei sarnane tiivutute lindudega. Võib-olla nemad kannavadki endas noore naispastori poolt uue koolimaja sisseõnnestamisel lausutud kolmainumat: usku, lootust, armastust. Just sellepärast ehk ongi kõik kooliaastapäevad nii rahvarohked, et loodetakse taaskogeda toonase kooli-ja külaelu nostalgilist usu, lootuse ja armastuse hõngu. Tänasest materiaalse heaolu mõõtühikust SKT-st ei teadnud rääkida selleaegses külas keegi; ka viie rikkama riigi hulka saamisest ei unistatud, sest kuulumine nõukogude liidu vabariikide ühendusse, välistas vabameelsuse. Aga kodud hoiti korras ilma pangalaenu ja Kredexi abita ning laste suvevaheajal töölkäimist ei reguleerinud tänane Töölepingu seadus. Toimis looduslik loomulik elulaad, mis toetus inimeste töökusele, hoolivusele ja külasisestele suhetele. Rõõmu ja lastekilkeid jagus igasse õuenurka, vaatamata sellele, et raskele päevatööle kolhoosipõllul järgnes teine tööpäev isiklikus majapidamises. Kodus olid vanavanemad, kes hoidsid lapselapsi ning katsid laua töölt tulijatele. Lapsed ei rääkinud koolivägivallast ning täiskasvanud ei kirjutanud töökiusamisest. Ei taha ülistada kolhoosiaega ega toonast agraarmajandust, vaid inimestevahelisi sidemeid, lähisuhteid ja ühtehoidmistunnet.
Ja nüüd teine pildike tänasest külaelust, talumajandusest ning noore mehe eneseotsingust. Lugu avanes telefonivestlusest sama päeva õhtupoolikul.
Noormehe nimi on Kalmer. Ta on kolmekümnendasse jõudev noor, sportliku välimusega, tervisest pakatav Eesti Vabariigi kodanik, kes on lõpetanud gümnaasiumi, töötanud piirivalves, lahkunud sajandivahetusel parema elu otsingul Eesti riigist, töötanud mõned aastad Iirimaal talujuhina ning naasnud taas kodumaale usus, et Eesti vajab haritud põllumehi. Tõsi, oma osa selles tagasitulekus etendas ka armastus, mis paraku jahenes, kuna väljavalitu unistuseks oli elada pealinnas, aga Kalmer ei tahtnud olla tüüpiline Lõuna-Eesti noormees, kes buumiajal Tallinnasse ja hiljem Soome ehitama läheb. Ta uskus endiselt, et kõikjal Eestimaal on vaja haritud põllumehi. Noormees täiendas ennast teraviljakasvatuses ja loomapidamises ning sai Olustverest asendustaluniku kutse. Süsteem, mida Soomes pakutakse lausa sotsiaalabina, on siinsetele kohalikele omavalitsustele üle jõu käiv ja käivitub kaootiliselt. Asendusteenistusest unistav maahingega noormees tegi mitu aastat rasket talutööd, kiikas silmanurgast kõrgkoolis õppivat peretütart ja oli peaaegu kindel suure kirjaniku sõnades: “Tee tööd, siis tuleb ka armastus”. Astus möödunud suvel Antsla laadal Reformierakondagi, sest tahtis kindel olla. Tagantjärgi arvab, et võib-olla ihaldas hoopiski seda ilusat õhupalli, mida ilma avalduse kirjutamiseta kätte ei saanud. Tont sellega. Täna on talu hääbumas, laenurahaga soetatud masinad oksjonil ja Kalmer tuleviku osas nõutu. Noormeest pahandab kõige rohkem meedias räägitu, et Eestis on puudu kvalifitseeritud tööjõust. Tema ütleb, et tegelikult pole tasakaalus kvalifitseeritud tööjõu nõudlus ja oskustöölistele makstava tasu suurus. Kalmer saadab oma CV koos motivatsioonikirjaga kõikjale Eestis. Saab ka tööpakkumisi, aga palka, mis aitaks maksta korterilaenu, osta bensiini päevinäinud autole, viia väljavalitu vahelgi pealinna kaubakeskustesse ja õhtul pidutsema, ei pakuta. Probleem on valusamgi, sest Lõuna-Viljandimaal, kust Kalmer lahkuda plaanib, on tööpuudus sedavõrd suur, et miinimumtasu eest töö leidjale ei tule mõttessegi protestida selle vastu, et peab töötama tervelt kolm aastat, et ühe aasta pensionistaaži saada.
Kalmer on peaaegu otsustanud – teda ei motiveeri elu Eestimaal.
Ai-ai-ai, õhtuhämaruses nägin kolmandatki tükikest Eestimaast. Tallinna poolt vurasid linna suured ja uhked sõidukid. Loendada jõudsin: Audi Q7 4,2 TDI; Toyota Land Cruiser Executive; Mercedes-Benz 63AMG; Nissan Micra 1,3; Infiniti QX 56. Taevas appi, kuidas see jõuetu putukana tunduv punane väikeauto nende automaailma herakleste jõuparaadi ära eksis. Kujutan, kuidas seda punast “ratastega seljakotti” jalgujäämise eest kiruti. Hea, et viimane pahameelest aru sai ja Maxima poe ette keeras. Näe veel üks, seekord BMV X6.
Ei teagi kohe, mis arvata.
Aitab! On aeg! Uus algus! Võid kindel olla! Sinu kindel võit! Äkki ongi neil kõigil õigus! Aitab, lähen valima.
Toobal: Juske muudab meelt nagu kameeleon värvi
Keskerakonna peasekretär Priit Toobal ütles, et Tallinna Linnavolikogu aseesimees sotsiaaldemokraat Jaak Juske sarnaneb oma mõtteavaldustes kameeleoniga, kes vastavalt vajadusele värvi muudab.
"Võib olla on Juskel okas hinges, et sotsid enam Tallinna valitsemises kaasa ei löö, kuid sellisel juhul peaks ta neid asju oma erakonna sees lahendama, mitte Keskerakonna peale näpuga näitama," selgitas Toobal, "Keskerakonna häältega volikogu aseesimeheks saanud Juske näitas end Tallinna koalitsioonis väga heast küljest, kurb, et nüüd peab ta ainsaks tähelepanu võitmise võimaluseks Keskerakonnale vastandumist."
"Täna kritiseerib Juske Postimehes teravalt Tallinna linnaeelarvet, kuigi veel mõni aeg tagasi on sotsid seda ise kaitsnud," lisas Toobal.
"Selline käitumine ei näita muud kui seda, et Juske on poliitik, kes räägib sellist juttu nagu talle endale hetkel kasulikum tundub, soovitan tal valida seisukoht ja selle juurde ka jääda“ muidu võib valijatele tunduda, et Juskel oma arvamus täiesti puudub," lõpetas Toobal.
Priit Toobal: räägime hinnatõusust, tööpuudusest ja väljarändest!Keskerakonna peasekretär Priit Toobal juhib tähelepanu, et mitmeid Eesti meediaväljaandeid on viimastel päevadel tabanud tõeline ideedekriis ning kajastatakse ebaolulist, pööramata tähelepanu tõsistele Eesti probleemidele.
Tavaliselt on mässu käsitletud kui olemasoleva eitamist ja seega ikka kui midagi negatiivset. “Kes on mässaja?” küsib Albert Camus ja vastab ise. “See on inimene, kes ütleb EI.” Kas see on ka inimene, kes ütleb „Aitab?“
Priit Toobal: räägime hinnatõusust, tööpuudusest ja väljarändest!Keskerakonna peasekretär Priit Toobal juhib tähelepanu, et mitmeid Eesti meediaväljaandeid on viimastel päevadel tabanud tõeline ideedekriis ning kajastatakse ebaolulist, pööramata tähelepanu tõsistele Eesti probleemidele. "Võin tuua lihtsad näited - Eesti Ekspress kajastas Juku-Kalle Raidi poolt kirjutatud ja Keskerakonna vastu suunatud roppuseid ja Delfi kajastas meie valimisnimekirjade sisseviimist traagilise viimasel minutil jõudmisena," selgitas Toobal.
Keskerakonna peasekretäri sõnul ei peaks ei Valdo Randpere ega Jaak Juske Delfi vahendusel tegelema Edgar Savisaare tervise üle diskuteerimisega, vaid keskenduma eelseisvatele Riigikogu valimistele ning arutlema ühiskonnas tõeliselt tähelepanu väärivate teemade üle.
"Ajal, mil Eesti hinnatõus on Euroopa esirinnas, registreeritud töötute arv kasvab ning 77 000 inimest on valmis kodumaalt lahkuma, spekuleerivad nemad teemadel justkui Tallinna linnapea tervis poleks korras," märkis Toobal. "Seesugune käitumine ei näita küll mingil viisil, et tegemist oleks poliitikutega, kes tahavad ja suudavad järgmise nelja aasta jooksul elu Eestis edasi viia."
"Võin kinnitada, et Edgar Savisaare tervis on täiesti korras ning Randpere ja Juske ei pea tema pärast südant valutama," lisas Toobal.
"Soovitan nii poliitikutel kui meedial hoopis keskenduda hinnatõusudele, tööpuudusele ja väljarändele - just need kolm teemat puudutavad inimesi lähedalt ning on 2011. aasta Riigikogu valimiste märksõnadeks," lõpetas Toobal.
"Ajal, mil Eesti hinnatõus on Euroopa esirinnas, registreeritud töötute arv kasvab ning 77 000 inimest on valmis kodumaalt lahkuma, spekuleerivad nemad teemadel justkui Tallinna linnapea tervis poleks korras," märkis Toobal. "Seesugune käitumine ei näita küll mingil viisil, et tegemist oleks poliitikutega, kes tahavad ja suudavad järgmise nelja aasta jooksul elu Eestis edasi viia."
"Võin kinnitada, et Edgar Savisaare tervis on täiesti korras ning Randpere ja Juske ei pea tema pärast südant valutama," lisas Toobal.
"Soovitan nii poliitikutel kui meedial hoopis keskenduda hinnatõusudele, tööpuudusele ja väljarändele - just need kolm teemat puudutavad inimesi lähedalt ning on 2011. aasta Riigikogu valimiste märksõnadeks," lõpetas Toobal.
Raivo Raave: Kas "AITAB" on mäss või "loov leppimatus"?
Tavaliselt on mässu käsitletud kui olemasoleva eitamist ja seega ikka kui midagi negatiivset. “Kes on mässaja?” küsib Albert Camus ja vastab ise. “See on inimene, kes ütleb EI.” Kas see on ka inimene, kes ütleb „Aitab?“
Nii ja naa. Kui ta tõesti ka aitab, siis on ta pigem konervatiivne revolutsionäär.
Mäss nõuab alati teistsugust väärtussüsteemi, kas siis revolutsiooni või tema analoogide läbi. Seega ei ole mäss kunagi ainult nihilistlik, vaid just mässulises õhkkonnas kujunevad välja niisugused uued väärtused, mis ületavad olemasolevaid kvalitatiivselt.
Kõigepealt vastandab mässaja end ühiskonnas kehtivale sotsiaalsele süsteemile. Ühiskonnas toimuvaid mässe, ülestõuse, revolutsioone, riigipöördeid saab käsitleda kui poliittehnoloogia osa või eliidi vahetust
POLIITILINE LEPPIMATUS
Traditsiooonilises ühiskonnas andsid sotsiaalse rahulolematuse läbi end tunda alternatiivsed mudelid. Seepärast olid igas revolutsioonis ka oma vaimsed, sakraalsed ja religioossed aspektid. Revoltio tegelikult tähendabki ladina keeli tagasikäiku. Ja algselt oli see tagasipöördumine algallikate juurte.
Näiteks Venemaaal olid Stepan Razini ja Pugatshovi mässud seotud vanausulistega, waldeslaste liikumine Prantsusmaal, taboriitide liikumine Tšehhis või masinalõhkujate liikumine Inglismaal teatud müstiliste sektidega. Bolševike katse luua paradiis maa peal oli ju ka omamoodi ilmalik lahkusk.
Traditsioonilises ühiskonnas pidi poliitiline vastuhakk pakkuma ka teistsugust sakraalsust. Nii ütleb Buddha, et hindustlikud jumalad on mehaanilised elemendid sansaara rattas ja pakub välja kastivaba ühiskonna, milles eristub budistlik sangha ehk kogudus.
Kristluse algpäevil oli levinud nn. gnostiline liikumine. Gnostikutel oli dualistlik kosmoloogia, mille järgi selle maailma arjitekt oli demiurg ehk kuri jumal. Siis said aga tekkida valguse saarekesed, kuhu kuulus ka gnostiline hierarhia. Inimesi vaadeldi kolmel arenguastmel olevatena: lihalikud, hingelised ja vaimsed.
REVOLUTSIONÄÄRID
Uusaja kodanlus kuulutas eraomandi pühaks. Revolutsionäärid-utopistid vaidlesid vastu, et see pole ainus mõeldav maailm. Enne kui Marx ja Engels andsid neile mõtetele ratsionaalse formuleeringu, eksisteerisid sotsialistlikud ideed utopistlike süsteemidena, mis on sarnased gnostitsismi, eshatoloogia ja müstikaga.
Algkristlus oli mõõdukalt revolutsiooniline – mitte nii radikaalne kui esseenide või selootide liikumised – initsiatsioonilie organisatsioon. Ka islamis on oma esoteeriline suund – sufism, mis vastab tantrismile hindusimis, kabbalismile judaismis, hermetismile ja vaimulikele ordudele kristluses ja vabamüürlusele sekulariseerunud ühiskonnas.
KONSRVATIIVNE REVOLUTSIOON
Selle maailmasüsteemi eitamine avaldub ka anarhismis ja nn. titanismis, mis parima kajastuse leiab Nietzsche filosoofias. Titanismi poole pöördumne oli omane ka paljudele revolutsionääridele Marxist Bakuninini.
Prantsuse kirjaniku ja filosoofia Markii de Sade´i ideed on paradigmaatilise tähtsusega uusaja poliitilikale. Ehkki karikatuurselt, toob de Sade välja omamoodi gnostilis-tantristliku käsitluse kurja ületamisest veel suurema kurjaga, mis peab siis asja õigeks tegema. Parafraseerides lastesõpra Leninit, on Markii de Sade Prantsuse revolutsioooni peegliks.
Mistahes mäss nõuab väärtussüsteemi muutmist. Poliitika ei suuda ise väärtussüsteeme sünnitada, kuid on valdkond, milles otstustatakse väärtuste saatus. Üldine mässuteooria ütleb, et inimene ei tohi kauaks jääda mingi süsteemi vangiks, sest siis ta kaotab muutumisvõime ja õige väärtustunnetuse.
Aga ainult mäss ei aita – on vaja konservatiivset revolutsiooni ehk tagasipöördumist inimkeskeste igaveste väärtuste juurde. On vaja LOOVAT LEPPIMATUST!
Jaak Aab: Miks on ravimid tavainimesele surmkallid?Viimasel paaril aastal on meie tervishoius kuhjunud mitmeid probleeme. Põhipõhjuseks Haigekassa eelarvekärped, mille tulemuseks arstiabi ja ravimite vähene rahastamine ning nende kättesaadavuse halvenemine. Kõige valusamalt puudutab inimesi just arstirohtude kallinemine. Paljudel Eesti inimestel lihtsalt napib raha ravimite ostmiseks, sest pole tööd ja perede sissetulekud on langenud. Ravimid on tavainimese jaoks nii kallid, et paljud inimesed on sunnitud nende ostmisest üldse loobuma. Euroopa riikidest aitame inimesi ravimite ostmisel kõige vähem. Kui Eestis peavad inimesed ise maksma ravimite hinnast keskmiselt 43%, siis Euroopas keskmiselt 7%, Prantsusmaal 4%, Hollandis alla 1%. Maksame ravimite eest 6 korda rohkem kui ülejäänud eurooplased! Riskigruppidele - puuetega inimesed, kroonilised haiged, eakad -on ravimid hädavajalikud, sellest sõltub paljude inimeste tervislik seisund ja tihtipeale elus püsimine.
Veel pole hilja teha vajalikke ja õigeid otsuseid. See pole mingi poliitilise kähmluse teema, otsustest sõltuvad otseselt inimelud. Keskerakonna fraktsioon algatas seaduseelnõu, mille kohaselt alandatakse ravimite käibemaksu ja selle arvelt säästaks Haigekassa niipalju raha, et saaks kinni maksta vähemalt 90% laste ja eakate ravimite hinnast. Kahjuks hääletasid Reformierakonna, IRL-i ja Roheliste riigikogulased eelnõu juba esimesel lugemisel menetlusest välja seda sisuliselt arutamata.
Haigekassa on alustanud elanikele soodsamate ravimite tutvustamist. Tegemist on igati tänuväärt üritusega, kuna sageli ei pruugi patsient teadagi, et hirmkallile arstimile leidub taskukohasem alternatiiv. Paratamatult tekib aga küsimus - kas see on kõik, mida valitsussektor lähiajal tervisevaldkonnas plaanib teha? On tekkinud kahetsusväärne olukord, kus riik võtab tervishoiust raha välja, selle asemel, et seda juurde panna. Samas on Maailma Terviseorganisatsioon Eestile tungivalt soovitanud suurendada tervishoiu riiklikku rahastamist – vastasel juhul kukub meie tervishoiusüsteem kokku.
Viimase paari aastaga on arstiabi rahastamine teinud tõsise vähikäigu. Veel mõned aastad tagasi tehtud otsused tagasid ravijärjekordade lühendamise, hambaravi- ja hambaproteeside hüvitiste tõusu, haiglate kapitalikulude rahastamise riigieelarvest, medtöötajatele korraliku palgatõusu, haiglate investeeringute kasvu. Praeguste valitsuserakondade otsustega on arstiabi järjekorrad pikenenud, hambaravihüvitised kaotatud, kapitalikulud riigieelarvest kadunud, omaosalust hooldusravis tõstetud 3000 kroonini kuus, haigushüvitisi makstakse alates töövõimetuse neljandast päevast (varem teisest päevast) ja väiksemas määras. Inimeste omaosalus tervishoius on tõusnud selle piirini, kus alla keskmise sissetulekuga inimesed (70% eestimaalastest) ei jaksa välja osta ravimeid, maksta hooldusravi eest, rääkimata tasulise arstiabi ostmisest. Arvan, et just seda Reformierakond taotlebki. Nende jõukatel toetajatel on piisavalt raha, et ise osta arstabi ja ravimeid. Peaasi, et suurte tulude pealt võimalikult vähe maksu maksta! Enamusel Eesti inimestel aga puudub raha tervishoiuteenuste ostmiseks. Näiteks retseptiravimitest ostetakse viimasel ajal välja vaid 60%.
Kindlasti lootsid nii patsiendid, meditsiinitöötajad kui ka haiglad, et eelmistel aastatel kärbitud Haigekassa eelarve saab lisa, sest rahalised vahendid on ju Haigekassas olemas – reservides 3 miljardit krooni. Kahjuks tuleb kõigil pettuda. Valitsus jättis riigieelarves eraldamata seaduses sätestatud raha haiglate kapitalikuludeks, samuti pole eelarves ette nähtud seaduses lubatud määral kasutada varasematel aastatel Haigekassasse kogunenud vahendeid. Sotsiaalmaksust arstiabiks kogutud rahaga tasakaalustab valitsus riigieelarvet. Seda tehakse aga tervishoiu, ehk siis inimeste tervise arvel.
Eeltoodust võib teha vaid ühe järelduse – eesti inimesele on arstirohud ja ka arstiabi surmkallid. Loodan väga, et juba lähiajal mõistavad eeltoodud probleemide tõsidust ka praegu valitsevad otsustajad. Vastasel juhul ootavad meid tõsised tagajärjed – rahvastiku tervis halveneb veelgi.
Veel pole hilja teha vajalikke ja õigeid otsuseid. See pole mingi poliitilise kähmluse teema, otsustest sõltuvad otseselt inimelud. Keskerakonna fraktsioon algatas seaduseelnõu, mille kohaselt alandatakse ravimite käibemaksu ja selle arvelt säästaks Haigekassa niipalju raha, et saaks kinni maksta vähemalt 90% laste ja eakate ravimite hinnast. Kahjuks hääletasid Reformierakonna, IRL-i ja Roheliste riigikogulased eelnõu juba esimesel lugemisel menetlusest välja seda sisuliselt arutamata.
Haigekassa on alustanud elanikele soodsamate ravimite tutvustamist. Tegemist on igati tänuväärt üritusega, kuna sageli ei pruugi patsient teadagi, et hirmkallile arstimile leidub taskukohasem alternatiiv. Paratamatult tekib aga küsimus - kas see on kõik, mida valitsussektor lähiajal tervisevaldkonnas plaanib teha? On tekkinud kahetsusväärne olukord, kus riik võtab tervishoiust raha välja, selle asemel, et seda juurde panna. Samas on Maailma Terviseorganisatsioon Eestile tungivalt soovitanud suurendada tervishoiu riiklikku rahastamist – vastasel juhul kukub meie tervishoiusüsteem kokku.
Viimase paari aastaga on arstiabi rahastamine teinud tõsise vähikäigu. Veel mõned aastad tagasi tehtud otsused tagasid ravijärjekordade lühendamise, hambaravi- ja hambaproteeside hüvitiste tõusu, haiglate kapitalikulude rahastamise riigieelarvest, medtöötajatele korraliku palgatõusu, haiglate investeeringute kasvu. Praeguste valitsuserakondade otsustega on arstiabi järjekorrad pikenenud, hambaravihüvitised kaotatud, kapitalikulud riigieelarvest kadunud, omaosalust hooldusravis tõstetud 3000 kroonini kuus, haigushüvitisi makstakse alates töövõimetuse neljandast päevast (varem teisest päevast) ja väiksemas määras. Inimeste omaosalus tervishoius on tõusnud selle piirini, kus alla keskmise sissetulekuga inimesed (70% eestimaalastest) ei jaksa välja osta ravimeid, maksta hooldusravi eest, rääkimata tasulise arstiabi ostmisest. Arvan, et just seda Reformierakond taotlebki. Nende jõukatel toetajatel on piisavalt raha, et ise osta arstabi ja ravimeid. Peaasi, et suurte tulude pealt võimalikult vähe maksu maksta! Enamusel Eesti inimestel aga puudub raha tervishoiuteenuste ostmiseks. Näiteks retseptiravimitest ostetakse viimasel ajal välja vaid 60%.
Kindlasti lootsid nii patsiendid, meditsiinitöötajad kui ka haiglad, et eelmistel aastatel kärbitud Haigekassa eelarve saab lisa, sest rahalised vahendid on ju Haigekassas olemas – reservides 3 miljardit krooni. Kahjuks tuleb kõigil pettuda. Valitsus jättis riigieelarves eraldamata seaduses sätestatud raha haiglate kapitalikuludeks, samuti pole eelarves ette nähtud seaduses lubatud määral kasutada varasematel aastatel Haigekassasse kogunenud vahendeid. Sotsiaalmaksust arstiabiks kogutud rahaga tasakaalustab valitsus riigieelarvet. Seda tehakse aga tervishoiu, ehk siis inimeste tervise arvel.
Eeltoodust võib teha vaid ühe järelduse – eesti inimesele on arstirohud ja ka arstiabi surmkallid. Loodan väga, et juba lähiajal mõistavad eeltoodud probleemide tõsidust ka praegu valitsevad otsustajad. Vastasel juhul ootavad meid tõsised tagajärjed – rahvastiku tervis halveneb veelgi.
